Mis juhtus?!? Kliki Eiffeli tornile ja saad teada! :)

Tuli aeg jalad selga võtta ning minna harima end erialaselt Prantsusmaale, La roche-sur-yon- i linna..

Reis sihtpunkti jõudmine oli muidugi füüsiliselt ja vaimselt raske, lennujaamas hommikul kella viieks, Münchenis tuli uut lendu oodata 5h ning mõneti kannatada ka turbolentsi.

Esimese väikse kulinaarse šoki saime Prantsusmaal kohalikus buffee kohvikus, kus kala oli niiiiii kuiv,  et suhu pistes imas end keele külge. Ja üleüldine kvaliteet oli selline, et meie Eesti klient ei läheks teist korda.

Linn on muidugi ilus oma vanaaegse arhitektuuriga ja seda tänu Napoleon I kes tega enda sõjaliste äranägemiste järgi ehitas.
Sellest inspireerituna on kohe ka kohaliku kiriku ees olevas pargis mehaaniliste kujude näitus. Igaüks saab nuppe vajutada ja masinad liikuma panna. Tiikides igavesti pirakad värvilised karpkalad.

Samuti oli meil soov käia ära ookeani ääres. Kolmandal päeval rentisime eriti väikse masina ja vurasime ookeanit kaema, uhh.. Väga ilus vaade avanes, pikk rand, kenad lained, nagu "kodus ja võõrsil" saates, lihtsalt super. Päeva esimene pool oli igati ilus, päike paistis ning oli soe, peale lõunat hakkas sadama, seega sai meie isu otsa rannikust.

Õppima saadeti restorani nimega Le Sale Gosse(tõlkes: paha laps/poiss) http://www.lesalegosse.fr/

Vasakult: Jaapani sugemetega sous-chef Nathalia, maailmaavastajast Peakokk Fred, teenindaja Sabrina ja David.




Koha osas mul lihtsalt täiega vedas, ei mingit blokki keelelises suhtluses(kuigi inglise keel on nagu ta on), ei mingit raskesti sulandumist, leidsin kiiresti enda osaluse köögis, ei midagi halba, lihtsalt super!
Peakokk on superäge, maailma näinud ja tark. Sous-chef on igati töökas ning tark(võiks vabalt isegi olla peakokk) ja teenindajad on üdini toredad ja sõbralikud, isegi kui seljataga "korralik ports trammi". Üldiselt on kõik Prantslased väga sõbralikud(vb selle pärast, et ma olen välismaalane, ei tea.. 😊)
Koht on väike(ca 45 kohta) ning igati mõnus ja õdune, nii lõunat nautida kui kenasti õhtut sisustada. Road restoranilikud ning ülimaitsvad.
Töötajad on ägedad, omamoodi kuntsnikud, iga päev tööl, nõudepesijat pole ehk jooksvalt kõik käisid nõudekanurgas k.a. mina.
Tööpäevad näevad välja sellised, et 10-15:00 on nii öelda ettevalmistus ja lõuna ning 18:30-22:00 on siis ettevalmistused ja õhtuste klientide aeg.
Esimesel õhtul oli ka Halloween-i pidustused kusjuures järgmiselt päeval peeti hingedepäeva(punane suur püha).
Lühidalt kokkuvõttes vaadates tagasi esimesele tööpäevale õppisin kiirelt, sain erinevaid roogi juba valmistada, välja panna ning sain ka esimesel õhtusel tööajal tunda vana head "trammi".
Suutsin päeva lõpuks näpu kah korralikult ära kõrvetada. Enamasti olin kuumasköögis, magusate roogadega väga ei tegelenud.
Mulle usaldati:
Aasiapärane nuudliroog romsteegiga.
(ookeani)Kogrepraad kartulivormi, hautatud fenkoliga, tumeda koorese kastme ja värske salatiga
Krõbeda kamaraga sealiharulaad kõrvitsapüree, köögiviljalisandiga ja tumeda õllekasmega
Pilte väga teha ei jõua kuna tööd on kogu aeg piisavalt ning on üsna kiire.
Päevad möödusid kiiresti ja mõne võrra väsitavalt aga seda heas mõttes. Tulemusega oldi rahul ja sain kõigega hästi hakkama. Iga õhtu istume korra maha Tiimiga, puhkame hetke, räägime juttu, sööme või näksime miskit head ja vahest ka klaas veini kõrvale.

Meil oli ka väike soov süüa konnakoibi seega peakokk organiseeris 3kg koibi ja valmistasime kolmel erineval viisil, mina võtsi enda kanda kaks versiooni: krõbedad rasvas praetud ja magushapus kastmes, Fred pakkus välja selitatud või sees moorida mis on autentne Prantsuse moodus.
Pean ütlema, et mereannid on paremad, meenutavad kana aga kaugel taustal on nõksa ka muda tunda...

Käisime ka kohalikus kutsekoolis praktilises tunnis, valmistasime ookeani hiidlesta aurutatud köögiviljade ja veinikastmega.
Köök on sama heal tasemel kui meil, kõigil õpilastel on kohver kogu väikevahendite ning vajalike nugadega - viimane mulle väga meeldis.
Tunni kord on omaette teema, sarnaneb kaitseväe korrale. Õpetaja on kui Peakokk restoranis ning kõik jäägitult kuulavad Teda, kui aru ei saa on kohe vali verbaalne noomitus ja ilmselt järgmine samm on juba tunnist eemaldamine. Õpetaja näitas ühe korra ette, koheselt toodi temani kõik maitseained ning vajalikud vahendid ja siis tegid õpilased järgi.

Kuna meil oli auto renditud siis ma ka teda kasutasin oma vähestel vabadel päevadel, käisin lähedal asuvates linnades nende ilu vaatlemas nagu näiteks: Montaigu, Les Sables-d'Olonne(rannik), La Tranche-sur-Mer(rannik), L-Yon-i jõe ääres(natuke eksisin ära 😅)
Ühel päeval enne tööpäeva käisime uuesti ookeani ääras, linnas nimega Le Château-d'Olonne, peab tõdema, et oli isegi veel ilusam kui eelmine rand. Sõime mereande ja nautisime olemist justkui "Ameerika filmis".
Mingil ajahetkel hakkas piir hägunema kuhu ma täpselt siis tulin, ühest küljes on kogu kulinaarne  pool vähe teine ja huvitav, alustades toorainest lõpetades välja antava tootega. Teisalt lõi ilmselt välja minus turisti pool kes tahtis kõike muud näha. Väga lummav on kogu arhitektuur, see kuidas on vana uuega kombineeritud, see kuidas nad üksteise puntras oma majad ehtitanud on, see kuidas tänavad on kujunendi nii kuidas keegi oma elamispinda on hõivanud - see kõik on väga ilus.

Siin ports igasugu pilte - viimased pidid ju enda eest rääkima, olgu räägin natuke juurde Reedel 23.11 :)

Olen väga rahul, et ma sain selle võimaluse ja julesin ka ette võtta!
Olen väga õnnelik, et juhuse tahtel antud resoran minu õpilavaks sai.
Olen väga tänulik, et Fred ja Nathalia näitasid, viitsisid, õpetasid, seletasid mulle kõike mida küsisin. Päevad restoranis möödusid nagu sõrmenipsude heli, kui oli võimalus läksin ka vabal õhtupoolikul tööle. Poleks uskunud, et niivõrd erinava kultuuriesindajad nii hästi köögis sobida võiksid..
Suur tänu Davidile ja Sabrinale kes viskasid nalja iga päev ja ühendasid köögi ning saali ühtseks tervikuks!
Loodan siiralt, et saan taaskord sinna, olgu see siis uuesti Erasmus+ projekti raames või oma kulude ja kirjadega puhkama.

Tänud Le Sale Gosse Tiimile ilusate sõnade, suure kogemuse ja kingituste eest!
Samuti Tänan Anthony-t koolitunni ning ka kingituste eest!




Lõpetuseks siis veel Le Sale Gosse Team ja olgu öeldud, et seal pole miskit pahaks läind nagu nimest võiks välja lugeda :)